Õppelaen on kahtlemata üks mugavamaid võimalusi rahalise kitsikuse katmiseks, kui oled alustamas iseseisvat tudengielu. Riigi poolt tagatud laen on üks soodsamaid laenuliike kogu Eestis, olles üksnes 5% intressiga. Laenu saamine on seejuures samuti lihtne, kuna vaja on kõigest käendajaid või tagatiskinnisvara ning saadav summa on arvestatavalt suur: kuni 1920 eurot õppeaasta kohta.
Õppelaenusumma otstarve pole piiratud ning saadud summat võib kasutada ükskõik, mille jaoks: üüri maksmiseks, õppelaenu tasumiseks või eluks vajalike kulutuste tegemiseks. Kuigi tegemist on soodsa ja lihtsa laenuvõimalusega, on paljude tudengite peas üks küsimus: kas tasub alustada iseseisvat elu laenukohustusega ning mida õppelaen endaga kaasa toob?
Õppelaenu võtmise suurim eelis paljude tudengite jaoks on asjaolu, et laenusummat ei tule tagasi maksta veel nii pea: õppelaen tuleb tagasi maksta kahekordse nominaalse õppeajaga võrdse perioodi jooksul. See tähendab, et kui õppeaeg oli 3 aastat, tuleb õppelaen tagasi maksta 6 aasta jooksul.
Õppelaenu tagasimaksmise periood on ühtlasi suurim murekoht. Kerkib kaks küsimust: kas on mõttekas tekitada endale tulevikku laenukohustus ning mis juhtub siis, kui kool peaks pooleli jääma. Kui õpingud jäävad pooleli, tuleb laen maksta tagasi pooleteisekorse tegelikult õpitud aja jooksul: näiteks, kui õpingud kestsid 6 kuud, tuleb laen tagasi maksta 9 kuu jooksul. Kogemusteta võib aga töö leidmine olla väga keeruline ja nii võib juhtuda, et kunagi mugava finantslahendusena tundunud õppelaen muutub raskeks taagaks.
Olukorra muudab keerulisemaks asjaolu, et tegemist on riigi poolt tagatud laenuga. Kui laenu tagasi maksmisega tekivad probleemid, võib pank anda laenu üle riigile ehk riik tasub pangale õppelaenu ja sellest hetkest alates hakkab laenu välja nõudmisega tegelema Haridusministeerium. Kui Haridusministeeriumiga pole võimalik jõuda kokkuleppele või kui laenuvõtjal ei ole kuidagi võimalik laenu tagasi maksta sel momendil (või ei ole võimalik tasuda ehk rohkem kui 5 või 10 eurot kuus), liigub asi suure tõenäosusega edasi kohtusse.
Õppides kolm aastat ning võttes õppelaenu igal aastal maksimaalses ulatuses teeb see õpingute lõpuks kokku 5760 eurot, lisaks intressid. Kui esialgu tundus alla kahe tuhande euro suurune laen väikese summana, siis kolme aasta jooksul muutub summa üsnagi kopsakaks ning verivärskelt tööle asununa ei ole lihtne tasuda niivõrd suurt summat.
Õppelaenukohustus võib muuta keeruliseks ka laenu saamise peale kooli lõpetamist. Isegi, kui leiad tasuva töö, on olemasolev laenukohustus juba üsna suur ning mitmed laenuandjad, sealhulgas pangad, võivad keelduda täiendava laenu andmisest. Sisuliselt võib see tähendada, et pead kuus aastat ütlema „ei“ kõikidele muudele krediidikohustustele. Kuigi mõned laenuandjad võivad anda piisava sissetuleku korral lisalaenu, tuleb arvesse võtta, et mida rohkem kohustusi, seda keerulisem on rahaga majandada.
Õppelaenu võtmisel ei tohiks tormata taotlema maksimaalset summat. Parim põhimõte, millest lähtuda, on lihtne: võta õppelaenu nii vähe kui võimalik ning nii palju kui on vaja. Suur summa võib olla ahvatlev ja kutsub kulutama ka ebavajalikele asjadele nagu pidutsemine ja muu selline ning nii võid lõpetada olukorras, kus vajad endiselt raha, kuid õppelaenu summa on kulutatud.
Enne õppelaenu taotlemist mõtle eelkõige sellele, kas oleks võimalik taotleda kuskilt mõnda toetust või stipendiumi ning leida osalise tööajaga koht, mis aitaks igapäevaste kulutustega toime tulla. Juhul, kui sa ei ole lisaks ka oma valitud erialas täiesti kindel, ei tasuks õppelaenu võtta. Jäta õppelaen viimaseks valikuks ning taotle seda ainult siis, kui summa on hädavajalik. Nii väldid potentsiaalseid probleeme ning ei tekita endale koolijärgsesse ellu suuri igakuiseid lisakulusid õppelaenumaksete näol.
